viimased 5 aastat on toonud meid üsna soodsa elektri juurest üsna pöörasesse hinnatõusu keerisesse. Selle kõige tagamaaks on paljud juba varem tehtud riigi ja Euroopa tasemel otsused. Mõned neid mõjutavad hindu otseselt ja teised kaudselt ning veelgi karmimalt mõjudes just siis, kui on juba niigi ebamugav.
Maksud
Me näeme otseselt CO maksude mõju kohalikule põlevkivitootmisele. Iga kW sees on seda täna 7-9 sendi jagu. Ressursitasud – taas mõjutavad kohalikku suurenergeetikat. Ja varjatud kujul on llisamaksud need, mis lisavad hinnale mitmeid sente.
Kuid lisaks keskkonnamaksudele toetatakse nn roheenergia maksude abil neid tootmisviise, mille kohta on ametnikud arvanud toetuse vajaduse ja pidanud roheliseks. Isegi siis, kui heast soovist olenemata need tootmised enam rohelised ei ole.
Riik maksustab tavaliselt aktsiisiga asju, mida peab vajalikuks suunata vähenemise suunas – on need siis kahjulikud või muul moel kulusid tekitavad. Energia kahju võib välja mõelda, kuid aktsiisi tuleb maksta. Ja lõpuks käibemaks – mida kallim on energia hind, seda rohkem maksu riik kogub, seega võib üsna kriitiliselt vaadata ministrit, kes teeb kõrge elektrihinna peale kurba nägu ja järgmises lauses ei poolda ei käibemaksu ega aktsiisi vähendamist.
Börsihind
Sõnades on tore väita, et meil kujuneb hind börsil ja seega on tegu vabaturu hinnaga. Kauplemissüsteem toetab täna just selliseid tootjaid, kes pakuvad lühikeste perioodide peale oma toodangut ja näevad vaid päev ette. Seeläbi on automaatselt halvemas seisus kallima baashinnaga kuid stabiilse tootmisega firmad. Lisaks hetke halvale annab see ka ülimalt madala investeeringukindluse. Ehk siis kergem on teha subsideeritud ja juhuenergia baasil lahendusi.
Börsi veab ja korraldab äriettevõtte, kus puudub ka võrgufirmade osalus – ka meie Elering kinkis nordpooli osaluse ära. Meil puudub tegelikult võimalus reguleerida seda, kuidas meie hindu määrav börs tegelikult toimib ja kuidas turuosalisi kaitsta.
Hind kujuneb tarbimisprognoosi ja tootjate pakutud hindade kombinatsiooniga – tarbimist kaetakse kõige madalamate pakkumiste hindadega lisades vajadusel järgmise hinnaga tootmisi kuniks vajadus on kaetud. Kui prognoosiks on 1000 MW vajadust ning 999 MW pakutakse 1 €/MWh hinnaga, ning järgmine pakkumine on 1 MWh hinnaga 1000€ siis kõik tarbijad maksavadki 1000 ja kõik tootjad saavad ka 1000€ ..
Võrgutasud
Kuna meie elame üsna hajusalt, peab hoidma töökorras võrreldes paljude riikidega palju rohkem elektriliine ja alajaamu. Teisisõnu on meie süsteem juba enne poliitilisi otsuseid kallim, kui näiteks Hollandis vms tiheda asustusega riigis. Aga poliitiliselt oleme otsustanud ebaproportsionaalselt palju nn rohelist energiat ja saanud tulemuseks väga suured päikesepõllud. Sellised suured ja ilmast sõltuvad tootmised tekitavad elektrivõrgule lisaks üsna suured kulud ja keeruliselt prognoositava reguleerimisvajaduse. Osa nendest tekkinud muredest avalduvad järjest kõrgema hinnaga võrgutasudes ja lisaks on nüüdseks elektriarvel ka varustuskindluse ja sagedusreservi tasu. Need llisad on tegelikult pikema energiapoliitika tagajärg ja tulemus. Tundes süsteemi ka seestpoolt, julgen arvata, et päris mitmed hinnatõusud on alles ees.
Millise tuleviku poole oleme teel?
Elektrihind jääbki olema üsna hüplik ning tootmist, mis seda hinda all meile just kõige vajalikumal ajal, ei ole. Seega on keset suvist ja kevadist päeva turuhind olematu või isegi negatiivne. Samal ajal tuuakse turule üsna palju akupankasid, mis hakkavad lõpuks piirama neid kõige kõrgemaid hinnapiike. Ehk siis 4000 euroseid hindu ei pruugi enam varsti tulla. Samas on akudele eluliselt vajalik, et turul oleksid hinnavahet, sest muidu ei tasu akud ära. Hinnavahe peab olema väiksem, kui on akude omanikul enda tootmine. Akudeta suured päiksepargid võivad minna pankrotti, kuid suurt hinnapilti see ei mõjuta. Elektrivõrk läheb palju keerulisemaks, veel raskemini juhitavaks ja tarbijale kindlasti kallimaks. Paraku jääb alles ka üsnagi suur katkestuste ja isegi riigi energiasüsteemi kokkukukkumise risk.
Tarbija vaade
Tarbija peab valmistuma selleks, et hinnad ei ole prognoositavad, on pigem kallid ja isegi madala turuhinnaga tuleb maksta järjest kallimaid võrgutasusid – isegi tasuta energia maksab piisavalt palju koos võrgutasude ja riiklike maksudega. Eelmise aasta keskmine pea 20 senti/kWh on pigem vaade minevikku. Ehk tarbija peaks hakkama oma tarbimist kui kindlustama. Lisaks oma tootmisele on mõistlik kaaluda salvestamist. Ahjaa – fikseeritud hinnapakett on ka justkui kindlustamine, kuid selle riskimarginal tuleb hinnaga katta. Elektrimüüja ostab selle alati odavamalt ja teenib raha selle fiikseerimise eest. ..
